Herilased ja mesilased
Herilased
|
||
| Välimuselt kollanane, alakeha must. Elutsevad
pööningutel, puuõõnsustes. Elavad kolooniates ja sisaldavad kuni 25000
isendit. Toituvad putukatest ja kõigest magusast.Nõelavad kiiresti ja
korduvalt. Herilased valmistavad oma pesa süljega segatud puidukiududest ning kinnitavad selle mõnikord ka puu oksa külge. Halle kerakujulisi herilasepesasid võib leida tavaliselt puumajade pööningutelt katuse küljest või teistest ehitistest. Herilaste kolooniast elavad talve üle vaid suvel koorunud emasherilased. Kevadel ronivad nad oma talvitumiskohast välja ning asuvad kohe pesapaika otsima. Sobiva koha leidnud, ehitab emasherilane alustuseks mõne kambrikese ning muneb sinna munad. Esimeste munade ja vastsete eest peab ta ise hoolitsema ja neid toitma. Kui vastsetest on koorunud esimesed töölised, jätkab ema ainult munemist. Töölised jätkavad pesa ehitamist ning püüavad emale ja vastsetele toitu. Toiduks kasutavad herilased kõike, mis liigutab ning millest nende jõud üle käib. Kogutud toidu tassivad nad pessa, närivad peeneks ning toidavad sellega ema ja vastseid. Töölised ise söövad ka nektarit ning muud magusat (ka mett ja moosi, nagu me suvel ise kogeda võime). Sügisel väljub pesast emas- ja isasherilaste uus põlvkond. Nad paarituvad ning pärast seda isasherilased hukkuvad. Noored emased otsivad endale talveks sobiva peidukoha ning jäävad seal puhkeseisundis kevadet ootama. Töölised hukkuvad sügisel külmade saabudes. |
||
Mesilased
|
||
| Mesilased tolmeldavad üle 80 protsendi õistaimedest. Meemesilane on vöödiline ja nõelav ning ta on kõrgelt hinnatud putukas. Kunagi kodustati ta Aasias, kuid tänapäeval on ta tuntud kogu maailmas. Mesilane elab peredes. Peredes on suve algul mõnikümmend tuhat ja kevade hakul mõni tuhat mesilast. Tarus elab kolme liiki mesilasi: kaht liiki emased, töölised ja isased (lesed). Mesilaste elutsükkel hakkab, kui emane muneb igasse kärjekannu muna. Viljastatud munadest sünnivad emased, viljastamata munadest aga isased. Kolme ööpäeva pärast kooruvad munadest vaglad, keda algul toidetakse toitepiimaga, hiljem aga mee ja õietolmu seguga. Järgmise 6-7 päeva jooksul ajavad vaglad neli korda kesta ning kasvavad kiiresti. Kärjekannud suureks sirgunud vakladega kaanetatakse vaha abil kinni. Seal muutuvad need vaglad nukkudeks, seejärel valmikuteks. Pärast kärjekannust lahkumist toidavad noort mesilast pidevalt vanemad mesilased, kuid ta hakkab juba ka tööle (kärjekanne puhastama). Seejärel hakkab ta toitma valmikuid ning veidi hiljem vaklu. Umbes 6. elupäeval suundub ta esimesele lennule taru lähedusse, et ümbrusega tutvuda. 11 päeva pärast kärjekannust lahkumist asub mesilane kärgi ehitama. Korjele hakkab ta lendama 15.-20. elupäevast alates, vahel ka varem. Lisaks õietolmule, nektarile ja niinimetatud lehemeele kannavad korjemesilased tarru ka lehetäide magusat eritist. Mesilasel on olemas astlaaparaat, mille kasutamine inimese vastu lõpeb mesilase jaoks surmaga. Astla nõelamisharjaste otsas asuvad kidad ei võimalda astelt inimese või mõne muu püsisoojase nahast välja tõmmata. Seega järgneb kogu astlaaparaadi murdumine, mille tagajärjel saab mesilane surma. Kuid kui ta nõelab mõnda teist mesilast või herilast, saab ta oma astla kerge vaevata kätte. Meemesilasel on looduses palju vaenlasi. Näiteks lendavad mesilaste tarru vapsikud ning ähvardavad lennult naasvaid mesilasi. Vapsikud ründavad mesilast , püüavad ta kinni ja veavad putuka oma tarru, kus nad ta ära söövad. Teiseks herilase vaenlaseks on keskmise suurusega herilane, kes püüab mesilasi nektari pärast või viib kinnipüütud mesilase oma pessa vakladele söögiks. |
||
Kui kahtlustate, et Teil võib olla probleeme herilastega või mesilastega, helistage 5151614 või täitke alljärgnev vorm, et saaksime Teiega ise ühendust võtta!