Lutikad
|
||
|
Lutikad ei armasta valgust, seetõttu veedavad nad päeva pimedates pragudes või lõhedes peidus. Öösiti aga ründavad magavaid inimesi, imevad nende verd ning naasevad siis oma varjepaikadesse. Voodilutikas kuulub ühte seltsi liuskuriga, ent erinevalt viimasest elutseb maismaal. Lutikas toitub püsisoojaste loomade verest. Munast koorumise järel toitub lutikas eranditult värskest verest, ent võib ka mitu nädalat söömata olla, kui tal sobivat ohvrit ei õnnestu leida. Voodilutikat kohtab kogu maailmas kõikjal seal, kus elavad inimesed. Teda võib leida vana mööbli ja vaipade seest. Kuna valgust ta ei armasta, otsib lutikas sooje, kuivi ja pimedaid nurki või pragusid, kuhu pressib ovaalse lameda keha ning veedab seal päeva. Niisuguseid kohti võib leida peaaegu igas elumajas. Lutikale pakub varjupaika mis tahes krohvi-, tapeedi- või talapragu. Öösiti imeb ta magavate inimeste verd. Voodilutikas on võimeline toiduta elama isegi mitu nädalat. Ta ootab parajat juhust ning poeb välja siis, kui ta haistmine ja soojusretseptor toiduallika lähedusest märku annavad. Lutikas levib kiiresti, kuna ta tungib kallale ka nahkhiirtele, hiirlastele ja lindudele (kanad). Voodilutikas kuulub lutikaliste seltsi. Samasse seltsi kuulub ka meil esinev ujurlutiklane – nõelhark. Lutikad on nokakujuliste suistega varustatud putukad. Nokka võib võrrelda väikese seest tühja nõelaga. Lutika pistesuised on nii väikesed, et inimene ei märka sageli üldse, et teda on hammustatud ning et tema veri on imetud. Voodilutikas toitub püsisoojaste loomade, peamiselt imetajate ning mõningate lindude verest. Inimese poole tõmbab lutikat see, et me hingame välja süsihappegaasi ja meie organism kiirgab soojust. Verd imevad nii emas- kui isasloomad, ent emased, kelle ihus arenevad munad, imevad palju rohkem. 5 - 10 minuti jooksul imeb lutikas niisuguse hulga verd, mis vastab tema viiekordsele kehakaalule. Olles end verd täis imenud, naaseb ta oma varjupaika, kus hakkab toitu pikkamööda seedima. Hästiköetavates majades sigivad lutikad aasta läbi. Emane kleebib valkjad piklikud munad mitmesugustesse pragudesse ning lõhedesse. Lutikas võib muneda koguni 100 muna, harilikult ühe muna kaupa päevas. Muna areneb 4 – 5 päeva, ent olenevalt temperatuurist võivad noored lutikad kooruda ka alles kolme kuu möödudes. Vastne näeb koorudes välja nagu oma ema miniatuurne koopia – niisiis mitte niimoodi, nagu see teiste putukate puhul on, kelle röövikud ei meenuta täiskasvanud isendeid. Niipea kui vastne on endale peremehe leidnud, hakkab kohe verd imema. Siiski suudab ta olla söömata kuni kaks kuud, kuid sel ajal ta ei kasva. Nagu teised putukadki, nii vahetab ka lutikas kesta, enne kui saavutab täiskasvanud isendi suuruse. Ta kestab viis korda. Kui toitu on külluses, saavutab ta suguküpsuse juba 3 – 8 nädala pärast. Lutika eluiga on harilikult 18 kuud. On paradoksaalne, et mida vähem toitu, seda kauem lutikad elavad, kuna pikad jõudeperioodid veedavad nad tardunud olekus sobiva toiduallika ilmumist oodates. Toidunappuse korral vajavad nad ka küpsemiseks kauem aega. Samasugune viivitus tekib ka siis, kui lutikas elab jahedas või lausa külmas keskkonnas. Lutikas on võimeline elama kuu aega miinuskraadide juures. Lutikad vajavad soojust, seetõttu arvatakse, et nad pärinevad soojematest piirkondadest, näiteks Lähis-Idast. Sealt kanti nad arvatavasti koos mitmesuguse kauba, mööbli, vaipade ja muude antiikesemetega teistesse kohtadesse. Inglismaale ilmusid nad 16. sajandi algul rahvusvahelise kaubanduse arengu tulemusena. “Mingi 10 000” lutika omamine majapidamises polnud üldsegi häbiasi. 19. sajandil määrati kuningakojas ametisse koguni õukonna lutikapüüdja. Tänu sellele, et tänapäeval on majad paremini isoleeritud, eksisteerivad tõhusad putukatõrjevahendid ning hügieenitase on tõusnud, on lutikad enamikest majapidamistest kadunud. Vahel siiski ilmuvad nad taas välja, kuna leiavad varjupaiga näiteks keskküttevõrgus. |
||
Kui kahtlustate, et Teil võib olla probleeme lutikatega, helistage 5151614 või täitke alljärgnev vorm, et saaksime Teiega ise ühendust võtta!